Inimeste vahelises suhtluses on meie maailmas olulisimaks kujunenud just keel. Keel on sõnad. Seega vaatame veidike lähemalt, kuidas sõnad enda kasuks tööle panna. Teisisõnu: kuidas ennast kergema vaevaga kaasinimestele arusaadavaks teha. Veelgi enam, kuidas ise ennast endale arusaadavaks teha.
Aga sama oluline, kui mitte olulisem, on ka mõistmine, kuidas saada aru teiste inimeste sõnadest. Kuidas saada kaasinimeste sõnadest aru nii, nagu nad neid mõtlevad ja ütlevad, mitte nii nagu mina mõtlen, et nad mõtlevad? Lihtne, eks ole?
Sõnad ei oma tähendust, vaid inimesed omastavad tähendusi sõnade jaoks
Keel on üks osa inimeseks olemisest ja see on meie omavahelise suhtlemise baasiks. Ühiskonnas ja ka näiteks perekonnaringis koos olemine ja elamine tähendab eelkõige omavahelist suhtlemist ja keel võimaldab seda teha. Sõnad justkui teevad meie sisemise mõttemaailma teistele kuuldavaks, nähtavaks ja tajutavaks…
No peaaegu!
Sama sõna võib inimeste jaoks omada erinevaid tähendusi
Nimelt siin tuleb arvestada asjaoluga, et keel ei pruugi küll piirata meie mõtlemist ja mõttemaailma, küll aga võib keel ja lausutud sõnad seada piirangud meie mõtete väljendamisele. Mis omakorda on klassikaline kiirtee arusaamatusteni.
Teisisõnu: näiteks võime me oma mõtete jagamiseks kasutada sobimatuid sõnu või meie suhtluspartnerile arusaamatuid sõnu. Minu suhtluspartnerile võib jääda ebaselgeks, mida ma öelda tahtsin ja arusaamatused on kiired tekkima. Eriti kui tema mõtteis on minu lausutud sõnadel teine tähendus või varjund. See tuleneb asjaolust, et teised inimesed ei pruugi anda samadele sõnadele sama tähendust, mis meie oleme sellele sõnale andnud.
Üks sõna, erinev emotsioon
Tooksin siia juurde näite. Mõtle eestikeelsele sõnale nagu „plika“. Mida see sõna sinu jaoks tähendab? Mille või kellega see sõna sinu jaoks seostub? Kas sellel sõnal on sinu jaoks pigem positiivne või pigem negatiivne varjund? On ta lihtsalt sõna, neutraalne ja mitte midagi ütlev?
Oma koolitustel olen seda küsimust ka õppijatelt küsinud ning võiksin öelda, et julgelt 70% juhtudest (absoluutselt minu enda tajumisel põhinev statistika, ülitäpne, ma tean! :D) vastatakse, et pilka seostub pigem neutraalse või positiivse varjundiga, et selline tore tüdrukutirts.
Samas siia juurde toon alati võrdluse, et mina tunnen siiani, et kui keegi kasutab sõna „plika“ ja kui ta veel peaks julgema seda sõna minu pihta kasutada, siis minul vererõhk tõuseb mitu head pügalat.
See ongi näide sellest, kuidas sama sõna võib erinevate inimeste jaoks omada teistsugust tähendust ja hoopis erinevat varjundit. Minu vererõhk nimelt tõuseb seetõttu, et minu jaoks on sõna „plika“ väga negatiivse tähendusega.
Lapsepõlves oli alati nii, et kui isa millegagi rahul ei olnud või kui olime õega mingi (tema arust, eksole) jamaga hakkama saanud, siis esimese asjana kõmises tumeda ja kurja hääletooniga: „Kuule plika!“.
Erinevad viisid, kuidas maailma kogeda
Minu näide on kergesti arusaadav, kuna ma oskan ise seda seost enda peas lahti mõtestada ja ka teistele jagada. Aga siinjuures võiks ka silmas pidada, et alati ei ole need seosed nii üks-ühele välja kujunenud ning inimesele teada ja teadvustatud. Viimatigi, mõnikord ei taju ka inimene ise, mis meeleolusse ta üks või teine sõnakasutus viib.
Seega pea meeles: lisaks meie enda maailmakogemisele võib olla ja kindlasti ongi palju teistsuguseid maailma kogemise viise ja võimalusi ning erinevatel inimestel võib olla sama sõna jaoks erinev varjund või koguni erinev tähendus.
Keel ei ole reaalne samal viisil nagu meie kogemused seda on
Seda põhimõtet iseloomustab ka väga hästi näiteks NLP-s (neurolingvistilises programmeerimises) sageli kasutatud soovituslik uskumus ehk taustaoletus. Võtame selles kontekstis kasutusele klassikalise taustaoletuse: kaart ei ole territoorium. Kui sulle sellest artiklist mitte midagi muud meelde ei jää, siis jäta meelde see üks lause. Kaart ei ole territoorium.
See tähendab, et me loome oma reaalsuse oma kogemuste kaudu. Me tõlgendame maailma oma kogemuste läbi, andes tähendusi olukordadele, asjadele ja sõnadele lähtuvalt meist endist.
Erinevad inimesed, erinevad reaalsused
AGA siinjuures tasuks tähele panna, et seda teevad ka kõik teised. Inimesed meie ümber tõlgendavad enda ümbritsevat keskkonda samuti, kuid nende tõlgendus asjast/olukorrast ei pruugi olla sama, mis meie oma. Kes ütleb, kelle tõlgendus see kõige õigem on?
Minule tundub minu tõlgendus reaalsusest kõige adekvaatsem, sest nii mu elus ju on. Seega minu nägemus on reaalsus. Jah, on küll. Kuid niisama reaalne on ka mu naabri nägemus maailmast, kuigi meie vaated ei pruugi omavahel nii hästi harmoneeruda.
Seega otstarbekamaks ja sujuvamaks suhtlemiseks (loomulikult juhul, kui suhtlemise sujuvus on sulle oluline) tasub alati meeles pidada, et me kõik asume ühe maakera peal, kuid me ei taju seda maailma ühtemoodi. Seega, pea meeles, et kaart ei ole territoorium.
Vaatame küll kõik ühtviisi Eestimaa pinda ja Eesti kaarti, kui ühel kaardil on märgitud jõed ja sood, teisel aga tanklad ja söögikohad. Kes mida näeb. Kuid see ei tee meie Eestist erinevaid Eestisid. Kuid sõltub, mida keegi enda kaardile on pannud, mis tema jaoks oluline on ning mida ta tähele paneb. Lihtsalt mainin ära, et minu Eesti kaardil on söögikohad kindlasti märgitud. 😛
Sõnad mõjutavad meie seisundit
Kuid lisaks sellele, et me saame lausutud või lausumata jäetud sõnadega nii mõndagi oma inimsuhetes parandada, muuta, lahendada, saame me ka iseennast hoolikalt valitud või hoolikalt valimata sõnadega juhtida. Kas siis harmoonia või kaose poole.
Me pole üldjuhul teadlikud, millist mõju sõnad meile avaldavad ja millised huvitavad reaktsioonid nad meis valla päästavad. Ka mina ei mõelnud sõnale „plika“ väga pikalt enne, kui asusin ennast sõnade ja keele kasutuse alal täiendama ja õpitut enda jaoks lahti mõtestama. Seega sõnad mõjutavad meie seisundit. Reaalsus ei muutu, aga igaüks elab reaalsuses erineval viisil ja oma sõnadega me programmeerime iseenda elukogemust selles nn reaalsuses.
Sõnad on meie kogemuse ankruteks
Tasub võtta endale aeg, et kuulata, mis sõnu ma näiteks iseendaga rääkimisel kasutan, kuidas ma neid sõnu endale lausun. Kui kõvasti, kui lahkelt, kui hukkamõistvalt, millise tooniga? Sest sõnad on meie kogemuse ankruteks, nad mitte ei kirjelda seisundit, vaid nad tekitavad meie meeleseisundeid. Nad peegeldavad meie mõtteid ja mõistmist või mitte mõistmist.
Tegemise viisi näitavad sõnad
Siin tasukski korra peatuda ja analüüsida näiteks ühte väikest sõna, mida meist enamus igapäevaselt üsna palju kasutavad. Eriti siis, kui kirjeldame näiteks oma igapäevaseid rutiinseid harjumuslikke tegevusi või siis tahame näiteks uusi harjumusi juurutada. Me korrutame endale, mida me peame tegema, et päev õhtusse saada.
Veel enam, kui tahame areneda/paremaks saada, siis korrutame endale, mida me peaks veel tegema. Ma pean hakkama hommikuti jooksmas käima, ma peaks varem ärkama, ma peaks lapsega rohkem aega veetma. Aga samas, kui vaadata otsa sõnale „pean/peab“, siis oma olemuselt see sõna pigem tõukab meid tegevuse poole, justkui utsitab ja sunnib tagant. Seetõttu tekib sageli selle sõna (ja ka selle „peab“ tegevuse) vastu tõrge ja vastupanu. Seega tegemise viisi näitavatele sõnade kasutamisele tasub tähelepanu pöörata.
Harjuta efektiivsemaid sõnu kasutama
Proovi siinjuures üht harjutust. Võta üks tühi paberileht ja kirjuta välja kõik tegevused, mida sa igapäevaselt pead tegema. Näiteks hommikuti üles tõusmine, hammaste pesemine, koeraga jalutamine, tööl käimine jne. Nüüd võta uus leht ja pane sinna kirja need samad tegevused läbi mõne teise tegevust väljendava sõna. Näiteks: ma saan/olen otsustanud/soovin jne iga päev hommikul vara tõusta, hambaid pesta jne.
Otsi, tunneta ja lausu endale kõva häälega kõiki erinevaid tegevust väljendavaid sõnu nagu ma valin/olen otsustanud/saan/võin jne. Kuula ja tunneta, mis sõna sulle enim sobib ja asenda selle sõnaga kõik oma „pean“ tegevused. Hoia neid uusi sõnu ja lauseid meeles, kasuta neid tihti ja vaata, kas miskit muutub.
Tee seda, mis toimib sinu jaoks
Tooksin siia juurde näite. Ka mina olin ammu-ammu seda teooriat kuulnud, et elimineeri „peab“ ja ütle selle asemel, et ma saan (I get to, inglise keeles). Ma saan hambaid pesta, ma saan arveid maksta jne.
AGA see ei mõjunud mulle absoluutselt ja minu meelest oli see nõme. Siis aga tegin seda harjutust. Tõesti võtsin erinevad tegemise viisi näitavad sõnad ette (pean, saan, tahan, valin jne), panin silmad kinni, laususin endale kõva häälega neid sõnu ja tunnetasin, et mis mulle parima tunde tekitas. Ja üllatus-üllatus, „saan“ sõnaga oli tühi maa, aga avastasin, et mind kõnetas hoopis sõna „valin“. Seega nüüd ma „valin“ hambaid pesta, sest ma tahan jätkuvalt omada terveid ja valgeid hambaid.
Sõnadega programmeerime enda elukogemuse
Seega pane tähele ja hoia meeles, et minu kaart ei ole tegelik territoorium ehk minu nägemus olukorrast võib erineda teise inimese nägemusest, kuigi olukord on ju kummagi inimese jaoks sama. Seega alati katsu mõista tähendust inimese sõnade taga, ära hakka vaid sõnadest endist kinni. Proovi mõista, mitte hukka mõista. Teisalt pea meeles, et sisemisest keelest oleneb meie hoiak, sest oma sõnadega programmeerime iseenda elukogemusi.
Toredat elukogemuste programmeerimist!